Tõlet oli muinsuskaitseklubi, mis tegutses aastatel 10200 – 102081 . Vabas vormis esineti sageli noortaaralaste nime all.
Asukohaks Tartu, kuid toimetati sageli ka Viru- ja Saaremaal. Tõletisse kuulusid 17-25-aastased noored, peamiselt õpilased ja yliõpilased. Tõleti kutsus kokku ja moodustas kolm askot.
Põhikirjajärgselt juhatas klubi esimees, aseesimees ja kirjutaja. Korra kuulus juhatusse ka kolm esimeest. Vahel täideti ka selliseid ametikohti nagu kärsamutt, art ja raamatupidaja.
Maailmavaateliselt
samastati end Eesti, yldisemalt põhja-metsavööndi ja Põhja-Ameerika algasukatega. Vaimseid mõjutusi saadi Kustas Utuste, Uku Masingu, Kalle Elleri, Jaan Kaplinski ja Pentti Linkola töödest. Algul oli Tõleti usuliste tõekspidamiste tuum ebamäärane. Kuid toimus areng ja selle suund oli selge – maausule.Peale II Maailmasõda ja kuni 10208.2 aastani oli Tõlet ainus avalik organisatsioon, kes töötas välja ja avaldas Eesti põlisrahva rahvuslikku ideoloogiat. Võiks öelda, et varasemad rahvalaulude laulmised, rahvariiete valmistamised ning kandmised, yhepuuvenede ja suitsusaunade raiumised, yldiselt kogu senine maarahvapärane tegevus ja olemine leidis teadvustatud mõtte ja ideoloogia Tõletis. Seda muidugi ainult avalikkuse silmis.
Tõlet oli oma vaadetelt tunduvalt ees tollastest rahvaliikumistest. Ajal, mil need unistasid isekeskis välisest – majanduslikust, äärmisel juhul poliitilisest iseseisvusest ning läänelikust tarbimisyhiskonnast, kõneles Tõlet tõelistest väärtustest – vaimsest ja kultuurilisest rippumatusest kui iseolemise põhjusest. Hoiatati tarbimisyhiskonda ja demokraatiat tabava ummiku eest.
Askodel oli 10200. aasta lõpuks selge, et sinimustvalge, Eesti Vabariik, demokraatia ja tarbimisyhiskond tulevad möödapääsmatult. Rumal ja vastutustundetu oleks keskenduda vaid nende eesmärkide saavutamisele. Suurimad raskused ja suurim oht rahvuse pysimajäämisele on tulevikus.
Tõlet hoiatas pimesi õhtumaisesse yhiskonda pyrgimise eest. Kutsuti yles keskenduma omamaisele ja -kultuurilisele tuumale, oma teele.
Liikmete nooru
sest tulenevalt olid Tõleti tegevus ja avaldused ajuti rabedad. Alguaastatel esines seetõttu kristlastele ja isamaalastele nimelt vastandumist. Sellise suundumuse synnitis oli Tõleti sõjalipp – valge-must-sinisel ažuurne punane kuuskand.Tõleti tegevusväli oli lai. Anti välja oma ajakirja ning ringkirja, ettekannetega esineti seminaridel ja foorumitel; korraldati Tõleti Kooli ja Samma Kevadkooli; võeti sõna kirjutavas ajakirjanduses, TV-s, raadios; uuriti rahvausundit meil ja sugulasrahvaste juures; uuriti ja elustati tavaõigust; osaleti tihedalt Eesti Muinsuskaitse Seltsi loomises; korraldati avalikke loitse; valmistati rahvariideid ja ehteid; korrastati muistseid hiiekohtasid, ehitati kiikesid, väravaid jm; abistati eakaid taaralasi; vahendati humanitaarabi jpm.
Tõleti loomine.
10200. aastal oli muinsuskaitseliikumine väheseid võimalusi ametlikuks kodanikualgatuseks. Seetõttu ta laienes väga kiiresti, tõmmates kaasa erinevaid huvigruppe, ning hääbus pea sama ruttu yhiskondlike olude lahenedes.
Kui Lauris Toometil ja Ahto Kaasikul tekkis sama aasta sygisel mõte luua yhendus eesti oma usu uurimiseks, tutvustamiseks ja viljelemiseks, siis tundus loomulik, et selleks moodustatakse muinsuskaitse klubi. Tartu Kunstimuuseumis (kus leidsid aset järgmisedki kokkusaamised) peeti kaks asutamiskoosolekut. Esimene ebaõnnestus kohal viibinud Sven Sildniku ja Jyri Ehlvesti jaburdamise tõttu. Teisel korral Tõlet moodustati. Asutamisyrikule koguti 12 allkirja.
Nimest “Tõlet”.
Klubi nimeks otsustati valida eestiaegsete taaralaste usulise märgise nimetus. Sõna tõlet moodustub sõnadest:tõde, elu, tee. Märk ise kujutab endast tillukest hõbedast medaljoni, millel lainelised ääred, keskel asuva tee taustal kuldne leek. Medaljoni pandi raasuke mulda, mis oli kokku segatud taaralaste pyhapaikadest toodud mullast.
Klubi kasutas märki ymberkujundatult oma trykistes.
Avalikud loitsud.
Sisuliselt oli Tõlet usuorganisatsioon. Kyll laialivalguv ja suhteliselt kiiresti arenev usulistes tõekspidamistes ja otsingutes, kuid siiski. Oma tegutsemise esimestel aastatel võeti julgelt ette avalikke riitusi. Seejuures kaasati tuntud ja karismaatilised tegijad Jaan Kiho ning Vigala Sass. Väga võimalik, et Tõlet vallandas ärkamisajal puhkenud yldrahvaliku loitsumaania.
Tõleti avalikes loitsudes oli teatraalsust ja muidki vaieldavaid seiku. Kuid oma taotlustes ja toimetustes olid nad siirad. Siiras oli ka asjaosaliste eesmärk – äratada maajumalate tähelepanu ja luua nendega side. Loitsudega saavutati rahvahulga tähelepanu ja huvi. Neil osales kokku kuni paartuhat inimest.
Tõleti avalikud loitsud võib jagada kaheks. Päris Tõleti loitsudeks e. Kiho loitsudeks ning Sassi loitsudeks. Kiho loitsudes kuulus sisuline ja korralduslik juhtimine tõletlastele. Ise loodi loitsusõnad, loitsiti ja urjati. Sassi loitsudes oli tõletlastel vaid korraldav (Sammas) ja abistav osa.
Jaan Kiho ja teatristuudio Munev Aine osalusel loitsiti 10201. a. mahlakuul Tartus Toomemäel, jõulukuul Tartu Raekoja platsil; 10202. a. radokuul Tartu 8. kk juures, mahlakuul Mahu Tammealuse hiies.
Toomemäe loits toimus EMS klubide kokkutuleku raames. Ametlikust trykitud kavast jäeti syndmus välja Tõleti soovil.
Raekoja platsi loits toimus Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonna palvel, tähistamaks talvist pööripäeva ja jõulude algust.
Mahu Tammealuse hiie loits toimetati pärast tammiku istutamist ja rahvakogunemist.
Nn Kiho loitsude ylevaate leiab ajakirjast “Hiis” nr 5 ja 6.
Sassi loitsud toimusid Samma hiies. Sääl oli tõletlastel nii sisuliselt kui väliselt abistav osa. Sass otsustas milleks loits vajalik ning juhtis selle toimetamist. 10203 a. toimetati Samma hiie äratusloits, 10204 a. ohvrikivi äratusloits.
Veel kahel Sassi korraldatud avalikul loitsul osales Tõlet: 10203 a. sygiskuul Tartu Toomemäel Metsayliõpilaste seltsi õnnistamisel ning 10204 a. leedokuul Kaarmas ohvrikivi äratusloitsul.
Esinemised ja artiklid.
10201. a. porikuul esines Ahto Kaasik Rakvere Emakeelekonverentsil. Sääl tõstatati maakeelte kysimus. Kaasik kõneles eesti kirjakeele šovinismist võro, seto jt maakeelte suhtes. Samuti kirjakeelse kultuuri lahjendavast ning nõrgendavast toimest meie rahvale.
10201. a. Noortefoorumil ja 10202. a. Vaimsuskonverentsil kõneldi taara- ja maausust ning soome-ugri rohelisest maailmavaatest ja eluviisist kui meie tulevikuyhiskonna alusest ja päästerõngast õhtumaisele tsivilisatsioonile.
Kohtumisi korraldati ja esineti veel näiteks Ahja Keskkoolis ja Rakvere I Keskkoolis, Taaralaste omakultuuri õhtul Paide Kultuurimajas, Jõgeval, Viljandis jm.
Tõletlased võtsid ajalehtedes ja ajakirjades korduvalt sõna, kuid yldjuhul enda nimel. Esile võiks tõsta mõnda – A.Kaasik “Tule tagasi oma hiide!” (“Põllumajanduse Akadeemia” 10200., 26.X, nr 26); A.Kaasik “Kus on meie vägi?” ja L.Toomet “Rahvus teelahkmel” (“Noorte Hääl” 10201. 19.III, nr 65); T.Sarv, A. Kaasik “Eestlastele eesti maausk!” (“Postimees” 10205. 4.V, nr 100).
Kirjastustegevus.
Aastatel 10200 – 10202 andis Tõlet välja neli numbrit omakirjastuslikku ajakirja “Videvik”. Samanimelise pensionäride ajalehe yllitumisel lõpetas ajakiri ilmumise. “Videvik” ilmus valguskoopiatena paljundatult vast vaevalt sajakonna kaupa. Ajakirjas ilmus pisiesseid ja arutlusi taarausu, rahvusliku identiteedi ja omakultuuri kysimusis; kordusartikleid eestiaegsest ajakirjast “Hiis”, ylevaade P. Kruusbergi uurimusest “Esiisade enneajalooline õigus”, H. Tulnola “Kustas Utuste elutöö peatähiseid”, luulet jpm.
10205/6. a. anti välja ajakirja Hiis
nr 5 ja 6. Kuna “Videviku” nimi oli ärastatud ja kuna loeti ennast eestiaegse taaraliikumise aateliseks järglaseks, võeti nimi “Hiis”. Et ajakirja “Hiis” oli 10140. aastail ilmunud samuti vaid 4 numbrit, loeti 5. numbri ilmumist eriti heatähenduslikuks.Kahes numbris avaldati Tõleti avalike loitsude sõnad ja kirjeldused, mõttevahetus pulmakommetest, handimaa reisikiri, arutlus maausust, ylevaade Tammealuse hiies tehtust jpm.
“Hiis” nr 6 toimetati keelepuhtuse põhimõtetest lähtudes. Loobuti võõrsõnadest.
Ajakiri “Hiis” on ilmunud edaspidigi, kuid mitte enam Tõleti toimetatuna.
Lisaks ajakirjale levitati Tõleti liikmetele mõeldud teabelehte “Ringkiri”.
Toomemäe ja Samma pyhitsemine.
Tõlet nägi omajagu vaeva, et rahvale selgitada, mida tähendab hiis ja selle pyhadus, kuidas seal käituda ja olla. On arusaadav, et sõnad pole selle selgitamiseks parimad abimehed. Mõjuvam on eeskuju ja tegevus.
Tartu Toomemäe
ohvrikivile käidi urjamas ka enne Tõletit. Pulmalised lilli, sydamevalus noored kyynlaid, tavaline rahvas aga ikka mynte. Rahva enamuse jaoks pole see tähendanud midagi.Nyyd Tõlet omistas selle paiga. Neljapäevaõhtuti hakati seal urjamas käima, pööripäevadel põletati tulesid ning muudelgi (täht)päevadel käidi jõudu kogumas. Eeskuju leidis järgijaid. Yha rohkem muudki rahvast hakkas samadel põhjustel ohvrikivi juures käima. Kivi ja selle ymbruse pyhadus kasvas tasapisi, kuid aimatavalt.
10205. a kevadise pööripäeva õhtupoolikul leidis seal aset iseenesest syndinud rahvarohke loits. Juhuslikult sinna sattunud tõletlane Art Leete võttis juhtimise enda kätte.
Tõlet pystitas ohvrikivi juurde kolm kuju. Kavas oli linnavalitsuse loal seal välja kujundada loitsuplats ja pyhamu. Plaanid pole siiamaani teostunud. Kujudega toimunust võib lugeda: A. Leete „Puuslikud Toomemäel“ (“Hiis” nr 5) ja J. Kaplinski “Nyri kirvega uuspaganluse vastu” (“Postimees” 10205 5.V, nr 101).
Mahu Tammelause hiies
käis Tõlet harva, kuid seda mõjusamad olid seal korraldatud yritused. Kohaliku rahva hiie- ja kooskäimisekoht, mis nõukogude ajal unarusse oli jäetud, muutus taas tuntuks ja austatuks. Nyyd käib kohalik rahvas seal jõudu kogumas, tervendamas, urjamas, algavale abielule menu loomas, enda istutatud tammede eest hoolitsemas. Tasapisi juurduvad muistsed hiies olemise tavad.
Jäljed maastikul.
Tõlet rajas yhistöö korras mõned käegakatsutavad asjad. Tammealuse hiide ning Veskimõisa Pyhamäe lähedusse pystitati võimsad palkväravad tähistama pyha maa-ala raja ning lähedust. Väravad said kogemata sarnased shintoistlike pyhamute juures asuvatega.
Värav ongi tegelikult Tõleti märk. Sest Tõleti vaimne seisund oli värava all olemine. Tunnetati juurte ning pyhaduse lähedust, kuid veel nappis jõudu ja teadmat nendeni päriselt kyyndimaks. Veel oli saastkultuuri ja -vaimsuse koorem liialt raske. Kyllap ise oldi sellest kuigivõrd ehk teadlikki.
Peale väravate ehitati kiikesid. Tammealuse hiide ning Vigala Sassile kingituseks tema tallu. Kiigele pyyti anda yrgne, st ainult puidust liikuvosadega kuju.
Viru-Nigulasse pystitati 10203 a. ausammas Kongla Annile, 350 aasta eest hukatud nõiale. Mälestussamba pystitamise mõte ja kavand pärinevad Tõletilt.
Tammealuse hiide pystitati pystkoda ja laoti kiviaed.
Tartu Toomemäele ohvrikivi juurde pandi pysti kolm puuslikut. Yhe neist – sigivushaldja – kohale seadmine nõudis paarikymnemehelist väge.
Tavaõiguse elustamine.
Syyvides maarahva kultuuri, märkas Tõlet, et pole võimalik olla maamees, tundmata maarahva tavaõigust. Teadmatuna ei saa väärikalt lapsele nime panna, abielluda, saata ära lahkunut, tähistada rahvakalenderi tähtpäevi, viibida pyhakohtades.
Et tõletlaste isiklik elu oli jõudnud abiellumiste aega, asuti esmalt uurima muistseid pulmakombeid. Avastati, et kui lähtuda tavaõigusest, elavad emad-isad ning vanaemad-vanaisad reeglina syndsusetut vabaabielu. Nad pole kombekohaselt abiellunud, naised pole tanutatud. Tanutamine oligi esimene taig, mis jõudis kõigi tõletlastest abiellujate ning ka mõnede lähedalseisjate pulmadesse.
Tavaõiguse seisukohalt kõige täiuslikum ja väljapeetum pulm toimus 10205. a põimukuul Harglas Soemõisa talus.
Pulmakommetest tehti juttu ajakirjas “Hiis” nr 5 ja 6.
Kavatseti koostada ja välja anda mahukas koguteos tavaõigusest “Maamees synnist surmani”.
Tõleti kool ja Samma kevadkool.
Aastatel 10204 kuni 10208 korraldas Tõlet Tammealuse hiies kevadkooli. Alguse sai see sellest, et kahel eelmisel aastal viibis hiiepäevadel hulk rahvast, kes soovis taara- ja maausust rohkem teada saada. Ja kuna sääl oli mõnus ja tore olla, otsustati korraldada mitmepäevane telklaager.
Kuues kevadkoolis toimus hulk loenguid, millest paraku alati ei jäänud kirjalikku jälge. Ettekannetega esinesid nii tõletlased kui kylalised. Näiteks Arvu Karjatse, Kalle Eller, Addold Mossin, Heiki Valk, Kauksi Ylle, Enn Kasak, Kristi Salve, Mare Kõiva, Tõnn Sarv, Vigala Sass, Art Leete, Ergo Västrik, Anzori Barkalaja, Ahto Kaasik.
Õhtuti toimusid hiiepeod ehk lihtsalt regilaulude laulmised ning rahvalikud mängud.
Kord loobiti hiie naabruses jõeluhal handi kirvest.
Kevadkoolist käis läbi sadu inimesi. Elavat huvi toimuva vastu näitas yles ajakirjandus.
Tõleti kool
oli kevadkooli loogiliseks jätkuks. Selle loengud toimusid Tartus EMS-i Tartu Yhenduse ruumes, Tartu Kirjanike Majas ja ylikooli auditooriumides. Jutuks taas soome-ugrilaste omausk ja elu-olu. Toimus kymmekond loengut.
Uurimistööd.
Kuna tõletlaste seas oli rahvaluule- ja ajalooyliõpilasi, siis need tegelesid nagunii asjakohaste uurimistöödega. Näiteks rahvakalenderi, Metsiku-kultuse, maagiliste ytluste ja Henriku “Liivimaa kroonikaga”. Samuti pulmakombestiku ja ovrikohtade jpm. seonduvaga.
Mõned tõletlased käisid korduvalt Handimaal kaemas säälset omausku.
Väljasõidud.
Tõlet korraldas aegajalt väljasõite Vigala Sassi, Villu Myyripeali ja Jyri Rajur Liivaku poole. Sääl siis oldi võõrustajale jõudumööda abiks. Arukylas korrastati Liivaku talu ymbrust, istutati ilupuid ja -põõsaid. Varblas Taaratamme talus aidati istutada tammikut ja parandada kiviaeda. Sassi juures tehti igasugu töid. Kui viitsimist oli, tehti heina, lypsti kitse, korrastati parki või ehitati nõidumisplatse.
Humanitaarabi jagamine.
Tõleti tegemiste hulka kuulus ka selline isevärki asi kui humanitaarabi vahendamine. 10205. a jagas Tõlet Tartus ja Virumaal laiali kolm autokoormatäit kasutatud riideid ja jalanõusid. Tartus olid abisaajateks põhiliselt yliõpilased ja õppejõud, Virumaal vanurid ja paljulapselised pered.
10205/6. aastal oli kavas viia riideabi ka Handimaale.
Pudruõhtud.
Pudruõhtutel toimus klubiline tegevus. Kokku saadi neljapäeviti mõne tõletlase pool. Söödi putru, räägiti uudiseid, arutati päevakysimusi. Vahel oli ka mõni ettekanne. Pudruõhtutele võeti kaasa sõpru või satuti sinna kogemata. Putru sai ikka.
Pudruõhtud toimuvad praegugi.
Rahvariided ja käsitöö.
Tõleti tydrukutel ja naistel oli heaks kombeks valmistada rahvarõivaid ja neid pidulikel puhkudel kanda. See oli lausa oma kild, kes kogus taimi ning värvis nendega lõnga, kudus triibuseelikuid, kindaid, sokke ja muid sarnaseid asju. Praktilisele tegevusele eelnes muidugi jälle uurimistöö. Pyyeldi maarahva päris oma riidemoe poole.Mairi Võimre veimevakk – sukad, kindad, vööd, paelad jm – valmistati yhiselt.
Mõned mehed õppisid sepatööd. Tagusid pussnuge ja algelisi hoburaudsõlgi.
Välissuhted.
Tõlet otsis sidemeid teiste rahvaste omausulistega. Selleks käidi Leedus, Marimaal ja Handimaal ning osaleti nende kokkutulekutel ja palvustel. Nonde esindajad osalesid jälle Tõleti yritustel. Eriti tihe oli suhtlemine hantide ja leedukatega.Olulisemaks neist peeti handi suhet. Handi oma- ja meie maausus leiti hulganiselt kokkulangevusi.
Osales organisatsioones:
Tartu Noorsootoimkond, Vabaharidusliit, Fenno-Ugria, EMSEelkõige muidugi Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Tartu Muinsuskaitseyhenduse töös. Tõlet oli ka EMS-i asutajaliige.
Koostöö.
Oma tegevuse jooksul tegi Tõlet koostööd paljudega. Mõnedega oli suhe siiski viljakam ja pysivam – esialgsetest maausulistest Kalle Eller ja Kaido Kama, taarausulistest Jyri-Rajur Liivak, Villu Myyripeal, Addold Mossin ja Ervin Järv, uurijatest Kaupo Deemant ja Kyllo Arjakas, rahvalaulikutest Eda Punner, Eda-Kai Zimmermann ja Jaan Kiho, Virumaalt Viru-Nigula Kultuurimaja, – Kolhoos, – Vald, – Muinsuskaitse Selts ja Sonda Metskond. Samuti Vigala Sass ja Forseliuse Selts.
Kirjutusmasina lugu.
Aastatel 10202-10205 hõõgus Tõleti ja mõnede EMS-i tegelaste vahel tyli, põhjuseks kirjutusmasin, mille 10202. aastal saatis Tõletile Rootsist Addold Mossin.
Taarausu keskhiislar Mossin soovis toetada Tõletit ning ajakirja “Videvik” väljaandmist. Selleks ostis ta uue vahetatavate kirjastiilidega elektrilise kirjutusmasina ning saatis selle Vardo Rumesseniga Eestisse.
Rumessen teatas Mossinale EMS-i blanketil oleval kirjal, et Tõlet on kirjutusmasina kätte saanud. Tegelikult Tõlet kirjutusmasinat ei saanud ja kuulis sellest ylepea esimest korda alles 10204. aastal.
Edasi tuli yks suur jama, mis oli põhjustet yhe poole oskamatusest ametlikult oma õiguste eest seista ning teise poole alatusest ja ahnusest.
Tõlet ajas temale kuuluva vara jälgi. Selgus, et Rumesseni käest sattus masin Mart Laari kätte (viimane kinnitab seda ka A. Kaasikule saadetud kirjas). Edasi on lugu aga väga segane. Laar väitis, et andis masina I. Paliase kätte Nõmme Kodanike Komiteele toimetamiseks. Nõmme KK esindaja sõnul andis selle masina neile Mart Laar. Kuid masin oli teist tyypi, väga vana ja katkine.
Lugu lõppes nii, et Tõlet oma kirjutusmasinat ei näinudki. 10205. a aprillis andis EMS-i kesktoimkonna esimees Mart Aru Tõletile lohutuseks kasutatud kirjutusmasina.
Tõleti sõjalipp
syndis 10201. a mahlakuul Valgemetsas korraldatud EMS-i Noortetoimkonna kevadkoolis. Tõlet osales tihedalt kokkutulekul ja ka selle korraldamises.Yhel yritusel, mille juhatajaks oli Tõnis Lukas, valmistati ja valiti Noortetoimkonna lipukavandeid. Sinimustvalge oli tollal kuum teema. L. Toomet lisas sellele vaid ažuurse kuuskanna ja pakkus s
eda välja tagurpidi pööratult – valgemustsinisena. Oleks kavandit võetud mõistlikult, huumoriga, oleks lugu sinna lõppenudki. Kuid Toometi kavandit ja ka juute (kuuskanda seostati miskipärast juutidega, või hoopis Toometit) hakati halvustama. Loomulikult ei saanud pärast seda lipukavandit enam sinnapaika jätta.10202. a Kaika Suveylikuulis, EMS-i kokkutulekutel Võros ja Pärnus sõjalipp lehvis. Kelle vastu siis sääl sõditi? Ei kellegi! Vastanduti vaid väikekodanlikule kyyndimatusele ja sallimatusele.
Tõlet ja Vigala Sass.
Tõlet lõi suhted Sassiga lootuses leida pärimust kandev teadmamees. Kui selgus, et maarahva pärimust sealt ei leia, otsustati vastu võtta loitsu- ja ravitehnikad, tema maailmavaade võtta ainult teadmiseks. Nii ka yldjoontes läks.Tagantjärgi tundub, et kolm aastat tihedat suhtlemist olid mõlemale poolele kosutavad ja õpetlikud. Tõlet sai ainulaadseid väekogemusi ja teadmisi, Sass omakorda pääses lähemale oma maarahva juurtele ning nooruslikule elujõule.
Yhised leedod Männisalu talus olid vägevad. Saun, loitsuplats ja lõppematu saare õlu tõstsid tuju taevani. Mõnelegi avanesid rahvalaulu väravad seal pärani. Kord lauldi regilaulu öö läbi, kusjuures sõnu manati vastavalt meeleolule aina juurde.
Maavalla (nõu)koja loomine.
Tõleti tegevusest kasvas välja vajadus yle-eestilise maausulise yhenduse järele. Yha enam inimesi teadvustas enda kuuluvust maarahva ja maausu kilda. Otsiti yhendust mõttekaaslastega. Eesti eri paigus oli kohtutud maa- ja taarausumeelse rahvaga. Teabevahetus ning yhistöö korraldamine nendega käis Tõletile selgelt yle jõu. Samas polnud kavas ka Tõletit ymber korraldada ylemaaliseks. Tarvis oli luua midagi uut ja enneolematut.10203. a kutsus Tõlet Veskimõisa Mutiku tallu kokku I Maausu nõukoja. Sellele järgnesid nõukojad 10205.a Amblas, 10206.a Partsis ja Tartus. Just sääl toimunud aruteludel selgus vajadus luua oma usuyhendus ning tekkisid mõtted, kuidas seda teha.
Tõleti lagunemine.
Võiks ytelda, et Tõlet lõpetas tegevuse Maavalla Koja loomisel (III 10208. a.). See on muidugi tõsi, sest Koja loomisega oli Tõlet oma ylesande täitnud ja võinuks Kotta sulanduda. Kuid oli veel midagi. Olid toimunud syndmused, milles Tõlet kaotas tegutsemiseks vajaliku jõu.Tõleti juhid olid seoses isiksuslike ja perekondlike raskustega kaotanud silmist tee. Kaotanud seega sideme jõu allikatega. Muututi kõhklevaks ja ebakindlaks. Jõudu hakati nyyd taotlema isepäisusest, teadusringkondade heakskiidust, kergemeelsusest, eraldumisest. Kuidas see välja nägi?
Lauris (Toomet) Kaplinski avaldas omapead taaralaste ja maausuliste nimel artikleid, milles ylistas vägivalda. Tõletis tõusid sellest pikad arutelud vägivalla tähenduse yle. Kuid Toomet jätkas samas vaimus. Paratamatult lõppes lugu Toometile klubist väljaviskamisega.
Tegelikult oli klubisisene mõtete lahknevus isegi viljakas. See õhutas mõttevahetust ja maailmavaatelist selginemist. Sellises õhustikus koostati “Hiis” nr 6 ja ehitati Maavalla Koda.
Lyhidalt võiks välja tuua järgmised Tõleti lagunemise põhjused:
Mutiku suitsusauna põlemine
Boheemlasliku bohhuismi (ajuvabaduse) kadumine – ideede selginemine
Isiksustevahelised vastuolud
Perekondade loomine
Maavalla Koja loomine
Kajastamine
. Tõleti esinemisi ja ettevõtmisi kajastati tihtipeale ajakirjanduses – televisioonis, raadios ja ajalehtedes.Enim tähelepanu pälvis Tammealuse hiies toimuv. Sellega seoses anti intervjuusid Eesti Videoringvaatele, Eesti Raadiole, ETV Aktuaalsele Kaamerale ja kultuurisaadetele. ETV-s valmisid saated – “Viljaveski”, “Hommiku TV, “Mõtisklusi maausust”. Tammealusel toimuvat kajastas 1991. a “Eesti Kroonika”.
Ka kirjutav ajakirjandus võttis usinalt sõna. Mainida võiks artikleid ajalehtedes “Viru Sõna”, “Noorte Hääl”, “Rahva Hääl”, “Maaleht”, “Postimees”, “Virumaa Teataja”, “Põhjarannik” ning “Haljas”.
Kust tuli jõud?
Kõik synnib oma väega. Tõlet syndis keskkonnast, pinnasest, mis väärtustas maarahvast, selle usku ja kultuuri. Tõleti vägi seisnes siiras soovis esivanemate tahet aimata ja täita. Kust tuli jõud, et pysida määratud teel?Mõned paigad oma väega toetasid Tõletit – Toomemägi, Pyhamägi ja Mahu Tammealuse hiis. Seal olemisest ja talitatust tõusis palju jõudu.
Jõudu tõusis Tõletile veelgi:
- rahvariiete valmistamise ja kandmise väest,
- pudru keetmise, pudruõhtute väest,
- Mutiku talu suitsusauna väest,
- Sassi juures peetud leedotulede väest,
- regilaulude väest,
- esivanematele mõtlemise väest.
ajastajal 10213 (2000)
Tõletist võib lugeda veel:
Västrik, Ergo-Hart 1995. The heathens in Tartu in 1987-1994: Heritage Protection Club Tõlet. Some comments on Zhivile' Ramoshkaite-Sverdioliene's speech The Archaic Patterns of Modern Life on the Conference of Contemporary Folklore in Tartu, Nov. 3, 1995. Kättesaadav
http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/cf/cf/8.html