II 

Eduard Roos

Meie esiajaloolised eellased ei pidanud end looduse kuningaks. Looduse osana olid kõik võrdsed. Niisugune käsitus määras vas­tastikuse suhtumuse põhimõtte: nagu mina muile, nii muud minule (ERM 64 jj.). Seetõttu hingejõu uskumust arvestades võis iga looma, taime jne. nimetus isikunimeks kujuneda. Muinasusundi­listel kujutelmadel oli aga veel teinegi suhe loodusega. Nagu vaheldus aeg ja kõik elav, nagu talvele järgnes elustav kevad, nii võis ka inimlik elu pärast surma uuesti tekkida lindude, loo­made, taimede, putukate jne. kaudu (GEV I 348).

Sellel, et linnunimetused on loomariigi alalt eesti muistses isikunimestikus kõige jõulisemalt esindatud, oli mütoloogiliseit sügav põhjus. Lindude uue elu sündimine munast oli muu elava looduse tekkega võrreldes silmsi nähtavam. Ei olnudki siis muist­sele kujutelmale lausa fantaasia, kui rahvalaulik pani sinisirje või pühapürje linnukese kuldkollases põõsas munadest ka päikese, kuu ja tähe välja hauduma. Tuntud «Tähe mõrsja» laulus sünhib Salme-neiu kanast. Eriti mõistatuslikult mõjusid esiajaloolisele inimesele lindude ränded. See nähtus põhjustas ühelt poolt usku­muse, et linnud on surnud inimeste hinged, teiselt poolt peeti neid vahendajaks siin- ja sealpoolse vahel (LOW). Muistse inimese asustused tekkisid eeskätt veekogude läheduses, nende kaldail (vrd. eespool isikunime Kallas), seetõttu oli siis sõna veevili (käi­bis ka isikunimi Vedenvilja ~ Veevili) veelindude ja kalade tõttu elatuslikult oluline mõiste. Sellega seletubki järgnevas esituses veelindude nimetustel põhinevate muistsete isikunimede rohkus (vrd. ka Mäger, M., Eesti linnunimetused. Tallinn, 1967).

Aotar (TR II 221 : Achetar Andreas; aotar aotütar 'ööbik'), Aul (LGU I 62 : Aule), Habakas (LM 238 : Habbakasz; 'hara­kas'), Harak(as) (DL 150 : Harrack, WW 134 : Hanno Harakan­son), Haugas (NKA 10 :  Hawckass), Huik (NKL 140 : Hwyck), Huuk (WW 199 : Nano Hukensoene), Jous (LÖ I 26 : Tonnies Jouß; vrd. sm joutsen 'luik', Wied.: jõudsin), Kagar (TR II 18 : Kaghare Marten), Kagi (UB III 22 : Cake Osilianus), Kajak( as) (LGU II 364 : Kayag), Kaul (WW 181 : Aßo Kaulapoick), Kaur (WW 134: Mick Kauripoick), Kiiv (AE II 210 : Kiw son And­res), Kiivit (JHV 29 : Kiffit), Kirr (RTV 5), Kotkas (LÖ I 6v : Thomas Kotkas), Kudres (WW 190 : Lauri Kudrißon), Kull (TR II 68 : Hansz Kullenszoen), Kurg (TR II 98) : Simon Kurke poyke), Kõll (TR II 202 : Arndt Kellipoij), ? Kärr (TR II 137 : Jan Kerrepoick), Luik (Bfl. II 120 : Luyke Hanss), Luit (LM 30 : KaItze Luyt), Lõo (DL 150 : Leo Matt), Lõivo (TR II 137 : Jurgen Leiwe), Lõoke (TR II 223 : Henrich Leoken), Meeva (LRH 55 : Mewa, TR II 81 : Peter Mewe; van. kirjakeeles mee­vikene 'tuvi'), Mehik (TR I 13 : Meyke, JHV 9 : Meyk), Melekas (JHV 4 : Melekes), Metso (NKL 138 : Marth metzwpoyck, P 26 : Meco; vrd. DLK 193), Part ~ Parts (NKL 139 : Jurge pardipoyck, LM 41 : Partze Jane), Pillik (WW 200 : Perth Pillicopoick), Puuts (P 120 : Pudz), Päll (LM 122 : Pell, Wied.: Päll), Püü (TR II 48 : Tonnies Pui), Rääk (LRH 58 : Reck), Siisike (WW 134 : Mart Tzizikanßon), Sirk (TR II 93 : Mattis Syrck), Sisa (LRH 56 : Sissa), Sorsa (TA 31 : Sorse), Sorts (lUV 5 : Sorcz), Tigane (LM 140 : Tiggan Mick), Tiir (NKA 181a : Michel Tihr), Till (KK 33 : Tyll), Urik (TR I 10 : Vricke), Vesik (LPO 171 : Weszecke), Vesil (LRH 56 : Vesilo), Värvo (DL 134 : Werwo Luelle), ? Ähn (IHJ 603 : Ehn), Änn (vrd. EU 216 : Änniste).

Kui linnud põhjustasid mütoloogilisi uskumusi oma lahkumise ja taastulekuga, siis sedasama tegid putukad talvise tardumise ja kevadise ärkamisega. Muinasusundilisse arusaama kuulus hinge­looma (elulutika, ihulinnu) kujutelm. See võis inimesest irduda magamise ajal suu kaudu liblika, mesilase, kärbse, parmu, sitika või muu putuka, aga ka hiire (vt. allpool) näol. Hing võis aga mitte ainult irduda kehast, vaid siirduda ka teise kehasse (ERM 53 jj.). Eelnev seletabki, miks muistsete isikunimede koostises esi­nes rohkesti putukanimetusi, nagu: Hämalane (KK 20 : Hemme­len), Härmik (TR II 176 : Hermick Soye; 'ämblik'), Kilk (WW 150 : Marth Kilck), Kirp (TR II 242 : Kirp Jan), Koik (LRH 56 : Coyko; 'koi'), Kuklane (LM 136 : Kucklan Kussma; 'sipel­gas'), 'Kärblane (WW 195 : Symon Kerblaßepoick), Libles (P 200: Lieblese En; 'liblikas'), Liblik (TR II 124 : Hansen Leblich) , Lutikas (WW 146 : Lutick), Mehine (WB 17 : Mechin; 'mesilane')" Mesilane (TR II 17 : Jurgen Messilen), Sadajalg (EL 592; 'sati­kas'), Sitikas (KK 27 : Niclas Setteke, P 279 : Reyn Sityk), Sääsk (TR' II 272 : Tonno Zaeski), Täi (P 207 : Teya Mady, TR II 151 : Andreas Tey). Hingeloomaks võis olla ka kaan (RTV 6 : Mik Kanipoik) .

Kõige ilmekamalt väljendub siirdhinge kujutelm maakultuses. Juba oma surmava mürgiga, talveti elutuks tardumisega ja kesta­ajamisega osutasid maod saladuslikule jõule ning sundisid endas nägema surnute hingi. Seetõttu peeti ja austati taludes maja- ehk kodumadusid (ERM 62-63). O. W. Masing kinnitab neid kodu­paigas lapsena oma silmaga näinud olevat. Isikunimedes kajastub maokultus järgmiselt: Küü ~ Küi (LRH 53 : Kuy), Siug (TR I 22; Syueke), Tõrvas (TR II 18 : Mathias Torwatz imm dorpe Tor­waz; vrd. EL 626 : Toruestæræ; 'mustmadu'), Uss (TR II 95 : Jurg Vsche) ja Kett ~ Keto (BA I 154 : Henni filius Kettin, WW 184 : Kette Caupißon, NKL 103 : Bartoll kettopoyk; DLK 7 : kett, am. ketu 'mao kest').

Loomadest on kõige enam uskumuslikke kujutelmi karu ja hundi suhtes. Neissegi võis surnu hing siirduda (vrd. Viru ranni­kul toonehunt, vaimuhunt; ERM 61-62). Ka oli nende kohta käi­bel eufemistlikke nimetusi, nagu mõnevõrra ilmneb ka järgnevas loetelus.

Hiir (TR II 197 : Hir), Hirv ~ Irvo (LM 102 : Jrwo Simon, ED 71), Hunt (TR II 203 : Hunte Heim ), Hurt (LRH 56 : Hurti), Härg (JHV 40 : Himik Herkenperre), Ilves (P 224 : Ilwes), Jänes (TR Il 225: Peter Jennis), Kahr ~,Karo ~ Karu (TR II 243 : Jur­gen Kahr, Koeru kirikurmt. 1728 : Otza Kahr, LM 38 : Karo Henno), Kass (LÖ I 12v : Matt Kaß, 16v : Kaßi Laes), Kits (LM 126 : Kitz), Kärk (LM 14 : Rame Kerck, 36 : Pyszost Kerck; 'kärp'), Koer (ED 189), Laijalg (TR II 221 : Symon Lajalkupoick; karu eufemism), Majas ~ Majajas (BA I 153 : Mayasenturre, LOU I 192 : Mayenoyta, Mayegenoyta; majas ~ majajas 'kobras' + turve, hoid, vrd. TR II 72 : Karethurre 'karjaturve'), Naarits (RTV 4 : Naric), Nirk (LPO 170, 171 : Nirck, Nyrkenn), Otso (LM 272 : Otzo Sim; SKES II 420 : 'karu'), Ott (JHV 32 : Oten wyff = naine; WW 137 : Ottj; 'karu'), Põder (TR II 108 : Mathias Pod­dera poyck), Põrsas (LÖ I 34 : Pörsa Laes), Päts (TA 40 : Petse; 'karu'), Rebane (WW 199 : Rebbene, LPO 171 : Rebene Metsz), Saarmas (JHV 21 : Hante Sarma), Siil (TR II 251 : Jurgen Syle­poyck), Sakk (WW 152 : Ssock Jurgenßon), Susi (LRH 55 : Sussi), Tarvas (WW 150 : Tarva Andres, 149 : Tarwaste Nano), Udras (ISD 110 ; Jurgi Utrapoik; 'saarmas').

Kalanimetustest on kujundatud näiteks järgmised isikunimed: Ahn (TR II 245 : Achna Jurgenn), Havi (LRH 56 : Auy), Havike (DL 102 : Hawiken), Iher (TR II 23 : Hans Jerepoikh), Kiisk (P 196 : Kiszka), Kiiss (LRH 57 : Kisse; TR II 14 : Olaf Kysze­poyke), Luts ~ Lutso (TR II 121 : Merten Lutzenpoick, WW 188 : Tito Lutzonpoick), Merihärg (KK 4 : Merherke, LM 66 : Cubias. Meri Herck), Muks (LRH 56 : Mux; 'väike ahven'), Räim (TR II 244 : Reime poicke Jack), Silk (LM 107 : Silke Bix), Säinas­ (RTV 8 : Mik Seinis), Särg (EU 281), Särjes (TA 83 : Seryes), Vimb (PL 7 : Wimba Wilhelm).

Faunaga võrreldes on floora arvuliselt vähem muistseid isiku­nimesid andnud. Seejuures ei olnud aga taimede hingejõu hinda­mine vähema tähtsusega. Nende vili andis toitu, aga ka ravimeid. Meenutatagu ravimi varasemat terminit rohi. Peale praktilise rakenduse pakkus taimestik animistliku elukäsitusega inimesele­ aga olulist ainest usundilistele kujutelmadele.

Loodusliku eksistentsi põhilisi mõisteid on kasvamine, kasv, murdeis ka kasu. Kasvamise jõud tuleb eriti ilmekalt esile üheaas­taste taimede juures, aga ka üldse taimestikul noorte kasvude näol. On arusaadav, et kasv-sõna jõudis muiste kujuneda ka isikunimeks, vrd. Kasv ~ Kasvu ~ Kaso (WW 118 : Mick Caße­ poick, vrd ka kohanime Kasuvere, vt. EU 288), Kasvand (WW' 158 : Casvande Andres) ja sufiksiga -ma Kasvama (TR II 222 : Mats Kassamapoick), Kettunen järeldab õigesti, et Taani hinda­misraamatu kohanime Kazwald taga peitub isikunimi Kasuvalta

(EU 96), nüüdses keeles Kasvuvõim, millega rööbitub otseselt kohanimi Kaszevaim (PTK 59).

Puna päikesel, puuviljadel, marjadel ja verel (vrd. SKES III 640-641) kõneles esiajaloolisele inimesele elujõust, eluvaimust. Liivimaa kroonikas mainitud linnus Agelinde kandis hiljem nime­Punamäe ja  samasuguseid kohanimesid on teisigi (vt. PTK 188). Ürik annab muistse isikunime Poneme (poick Tonnies; TR II 143), mis on loetav kujul Punama. Nähtavasti isikunimi Poneme= Punama sai Agelinde hilisemaks nimeks, muutudes rahvasuus: Punamäeks. Puna-sõnast tuletus muidki isikunimesid, nagu näi­teks Puna (PTK 188 : Punna Hans) ja Punika (LM 238 : Melf Punika) .

Taimede hingejõudu kujuteldi väljenduvat ka roheluses, halju­ses. Nime kaudu sai inimene sellestki osa: Hali (ISD 105 : Anc ­Halipoik; hali=haljas), Haljak (ISD 42 : Haliak Han), Aljend (rahvaluules) .

Floora alal oli keskseim kogumõiste mets. See võis oma võimsa hingejõuga varju anda vaenuajal, selles asusid jahiloomad, met­salt saadi alet põletades viljakandvat mulda, sealt tuli ka kütus.

Mõistagi pidi nii oluline mõiste isikunimeks kujunema: Metsi (LRH 55), Mets (LPO 171 : Rebene Metsz), vrd. ka Meelemetsa (TR II 127 : Jan Melemetze) ja Metsameel (LGU I 332 : Metsze­mel). Muistsel metsarikkal ajal toimusid rännud peamiselt metsi mööda. Võib-olla ongi (jahi)matkadega seotud nimi Matkus (NKL 104 : Manto matkussipoek; SKES II 337 : matka 'teekond, rän­nak')..

Taimeriigist pärit isikunimesid illustreerivad veel järgmised näited: Ellik (P 223 ; Akiellik, loetav Aki Ellik; Wied.: ellik 'prii­mula'), Härjapea (TM 80 : Heryenpe; ristikhein'), Kask (TK I 26 : Andres Kaske),? Künnapuu (WW 168 : Kunnepe), Lepp (TR II 17 : Mathias Leppepouck), Lill (TR II 133 : Hanta poick Lil), Lillik (TM 3 : Nicolaus Lilige), Mesik (WB 38 : Johannes Mesi­ke), Nagras (TR I 33 : Nakras; 'naeris'), Nisu (TR II 51 : Nisse Matties soene; vrd. PTK 158), Pihel (TR I 53 : Bichel), Pärn (TR II 221-222 : Jurck Pernepoick, P 281 : Tytt Pernapoik; vrd. ka LPO 171), Tamm (LM 218-219 : Pulle pepel poeg Tamme, 220 : Soge Tamme, Wied.: Tamm, om. Tammu), Tillak (LM 214 : Tillack; tillakas 'mingi mari'), Õunapuu (EU 164).

Metallinimetustest on nimena rakendatud: Hõbedik (TR II 136 ; Hoppedickopere), Kuld (TR II 119 : Miko Kulde; vt. ka EL 340, 457) ja Raud (P 25 : Raudy Tenis, 278 : Reyn Rautha), mineraalidest Kivi (LM 286 : Kiwj Henno) ja Räni (P 273 : Reni Reikas, vrd. ka EIN 45).

Geograafiliste mõistete kasutamist osutavad: Aas (WW 198 : Jkade Asasone), Allik ~ Hallik (WW 131 : Marcus Allikapoick, 195 : Hallika Mattisßon), Harjo (WW 177 : Hario; vrd. hari, om. harja mäel, lainel jne. ja sm harju 'mäeseljandik'), Kallas (LM 129 : Koygull Kallasz, 203 : Moysa Kallasz), Liivak (P 107 : Liwak), Kosk (PL 5 : Kosken Mehle, sellel poeg Kosse), Kõnd (lSD 156 : Kendo; EU 211), Mägi (TM 69 : Meghe), Nõmm (PL 22 : Nem Ottekem), Padu (lSD 33 : Kako Pado) , Palu (LGU I 647 : Pallenpoy). Salm (EU 221-222; vrd. ka rahvaluules Salme ~ Salmi, Wied.: salme 'väin'), Salo (LÖ I 18 v : Sallo Andres, tähendus 'saar').

Muudest loodusnähtustest kajastuvad muistseis isikunimedes: Agu ~ Ago (PL 62 : Aggo Mart; ka rahvaluules), Aovalge (TM 11 : Nicolaus Agewalke), Härm (TR II 176 : Jacob Hermepoick), Kaho (LÖ I 34 : Kaho Hannß), Koit (TR II 249: Bartolt Koyto­poyck), Kuuvalge ~ Kuuvalo (TA 39 : Kuvalke, P 289 : An Ku­wallo), Kõu (LRH 55 : Keuenpoicke, WW 198 : Tomas Koweson), Päe (TR II 47 : Pee Puchkam), Päev (TR II 74 : Marten Pewe), Päivuke (TR II 81 : Peiegge, rahvaluules Päivikene; päivükkäinen > päikene), Päike (LGU II 273 : Jakob Peyke), Sügis ~ Süks (LM 38 : Syxi Matz), Talv ~ Tali (TR I 72 : Talui Jani), Tuli (TR II 311 : Pepe Thomas Tulle poyck), Tuleleek (JHV 47 : Tul­leleke), Tõugo (WW 131 : Meus Teucko; vrd. sm touonteko 'kevad­külv'; meil tõug, om. tõu, vrd. tõuvili), Täht (WW 126 : Mattias Theheßon), Utso (DL 138 : Utzo Andres, P 21 : Utczo Mick; Wied.: udzu 'uduvihm'), Valo (LM 208 : Wallo Mattes), Ütsi (LRH 54 : Vdsy; lõunaeesti üdsi 'süsi').

Muinasusundiliste kujutelmade järgi sisaldasid loomadel-lin­dudel ohtrasti elujõudu kihvad, küüned, sarved, karvad jne., tai­medel koor, iva, pung, mari, vili, metallidel ja mineraalidel killud. Nende söömise või vastavalt kandmise kaudu omandati olendi või eseme hingejõudu. Hilisem ehtimine ongi selle kauge uskumuse pärand (ERM 72-73). See pars pro toto kajastub ka meie muist­sete isikunimede koostises: Hurm (LM 142 :  Hurmi; Wied.: hurm, om. hurma 'kala uim'), Idu ~ Ido (OfP 32 : Yto), Iva ~ Ivo (TR II 287 : Ivo Lull, PTK 38 : Iwa Adami Mert), Kild (TR II 170 : KiIto Peter), Kimp (LÖ II 23v : Kimpo Simon), Mari (DL 71 : Mari Jahn), Niin (TR II 207 : Nien Pernow), Puhke ~ Puhkem (TR II 47 : Pee Puchkam; puhke, om. puhkme 'pung'), Pung (LRH 55 : Punck), Raasik (EIN 44 : Rasick, vrd. raasike), Sarv (ED 268 ja 270), Sarvik (LRH 55 : Sarwick), Tiib (TR II 177 : Tiep Morden tho Jegelech), Tiivando (P 162 : Tywando), Tõru (WW 200 : Thorro), Vili (AE I 150 : Vyly), Võsu  ~ Võso (LM 199 : Wesso Rein).

Käesolevas ülevaates esitatud muistseist isikunimedest elavad nüüdses nimepruugis vähesed edasi eesnimedena. Paljudest said aga juba esiajaloolisel ajal kohanimed, ajaloolisel ajal koha­nimedeks muutumine jätkus, eriti aga kujunesid neist lisanimed (patronüümidena) ja viimaseist suurel hulgal XIX sajandi teisel ja kolmandal kümnendil perekonnanimed. Seega on need kauge mineviku pärand olevikule ja tulevikule ajast aega.

KIRJANDUST

ACR = Nottbeck, E. Die alte Chriminalchronik Revals. Reval, 1884. 150 S.

AE I, II = Johansen, P. Analecta estonica I. – “Ajalooline ajakiri”, 1930, lk. 145-154; Analecta

estonica II, lk 207-215.

Bfl. I, II = Est- und Livländisce Brieflade. Hrsg. von Dr. F. G. v. Bunge und Baron R. v. Toll.

Erster Theil. Erster Band. Reval, 1856. XIV + 884 S.; II – Zweite Abteilung. Erster Band. Reval, 1861. 1076 S.

DEB = Nottbeck, E. Das drittälteste Erbebuch der Stadt Reval (1383-1458). Reval, 1892. XX +

364 S.

DKM = Kettunen, L. Descendenttis-äännehistoriallinen katsaus Keski-Skandinavian

metsäsuomalaisten kieleen. Helsinki, 1909. V + 150 s.

DL = Das Dorpater Land 1624/27. Hrsg. O. Roslavlev. Wolfratshausen-Waldram, 1965. 202 S +

1K. (Hefte zur Landeskunde Estlands. Heft I.)

DLK = Mägiste, J. oi-, ei-deminutiivid läänemeresoome keelis. Läänemeresoome

nominaaltuletus I. Tartu, 1928. X + 296 lk.

EAL = Eesti NSV ajaloo lugemik I. Tallinn, 1960. 476 lk.

EIN = Mägiste, J. Eestipäraseid isikunimesid, Tartu, 1929. 53 lk.

EL = Johansen, P. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen, Reval, 1933. VIII +

1008 S.

EMI = Roos, E. Eesti meel-ainesega muistsed isikunimed. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 17

1971. Tallinn, 1971, lk 77-97.

ERM = Loorits, O. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tartu, 1932. 110 lk.

EU = Kettunen, L. Etymologische Untersuchung über estnische Ortsnamen. Helsinki, 1955.

XXIV + 437 S.

EVM = Loorits, O. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I. Lund 1949. XVI + 591 S.

IHJ = Palli, H. Eesti isikunimedest Harju- ja Järvamaal XVI sajandil. – “Keel ja Kirjandus”, 1959,

lk 593-608.

ISD = Inventar der Starostei Dorpat im Jahre 1582. Ärakiri Kirjandusmuuseumis Tartus.

ISKH I, II = Koski, M. Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue. Semanttinen tutkimus I. Turku,

1967. 238 s.; II = Turku, 1970. 256 s.

JHV = Vanem Tallinna Jaani haigemaja vakuraamat 1435-1507. Toim. Dr. phil. P. Johansen.

Tallinn, 1925. XIX + 92 lk.

KK = Keila kirikuvöörmündrite arveraamat 1472-1553. Toim. P. Johansen. Tallinn, 1926. XXVII

+ 64 lk.

LGU I, II = Livländisce Güterurkunder. Bd. I. Hrsg. von H. v. Bruiningk und N. Busch. Riga,

1908. XL + 788 S. Bd II, Hrsg. von Dr. H. v. Bruiningk. Riga, 1923, XXIII + IV + 923 S.

LH = Heinrich von Lettland. Livländische Chronik. Neu übersetzt von Albert Bauer, Darmstadt,

1959. XXXVI + 354 S.

LM = Liivimaa 1638. a. maarevisjon. Eesti asustusala I. Kaguosa. Tartu, 1941. XXIV + 354 lk. +

1 kart.

LOVV = Loorits, O. Lind – Eesti omakultuuri ja vaimsuse vapp – “Varamu”, 1938, lk. 343-357.

LPO = Stackelberg, F. Der Landbesitz im Kreise Pernau zur Ordenszeit. – Sitzungsberichte der

Altertumforschenden Gesellschaft zu Pernau. Achter Band. Pernau, 1926, S. 143-282.

LRH = Johansen, P. Bruchstücke des Landbuches der Ordenmeister für Rujen und Helmet. –

Beiträge zur Kunde Estlands. 21. Bd. Tallinn, 1937-1938, S. 43-61.

Lö I, II = Landbuch von Öezell Anno 1617; II = Lanbuch von Öezell Anno 1618 biß 1619.

Originaal Kopenhaagenis Taani Riigiarhiivis, koopia L. Tiigi valduses.

NA = Süvalepp, A. Narva ajalugu I. Narva, 1936. 340 lk.

NKA = Niguliste kiriku eestseisjate arveraamat 1603-1687. Kasutatud koopiat.

NKL = Saareste, A. 400-a. vanune keeleline leid Eestis. – “Eesti Keel”, 1923, lk. 97-104, 136-

149.

OfP = Stoebke, D.-E. Die alten ostseefinnischen Personennamen im Rahmen einen

urfinnischen Namensystems. Hamburg, 1964. 181 S.

P = Polska XVI wieku pod względen geograficzno-statystycznym. Tom XIII. Inflanty. Część I.   

Wyd. J. Jakubowski i J. Kordzikowski. Warszawa, 1915. XI + 360 s.

PL = Das Pernauer Land 1624. Hrsg. O. Roslavlev. Wolfratshausen-Waldram, 1967. 104 S. + 1

K. (Hefte zur Landeskunde Estlands, Heft 2.)

PN = Forsman, A. V. Tutkimuksia Suomen kansan persoonallisen nimistön alalla I. Helsinki, 1894.

VIII + 253 s.

PNL = Kiparsky, V. Ostseefinnische Personennamen aus lettländischen Sammlungen. – Õpetatud

Eesti Seltsi Aastaraamat 1936. Tartu, 1938, lk. 245-259.

PTK = Pall, V. Põhja-Tartumaa kohanimed I. Tallinn, 1969, 316 lk.

RAKA = Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv.

RTV = Eisen, M. J. Risti- ja sugunimed Tartu- ja Võru maakonnas a. 1852 – “Eesti Keel”, 1923, lk.

4-10.

SKES I-IV = Toivonen, Y. H. Suomen kielen etymologinen sanakirja I. Helsinki 1955; Toivonen, Y.

H., Itkonen, E., Joki, A. J. Suomen kielen etymologinen sanakirja II. Helsinki, 1958; Itkonen, E., Joki, A. J., Suomen kielen etymologinen sanakirja III. Helsinki, 1962; Itkonen, E., Joki, A. J. Suomen kielen etymologinen sanakirja IV. Helsinki, 1969, XXVI + 1256 s.

SSRE = Setälä, E. N. Soome sugu rahvaste eelajalugu. Tartu, 1932. 68 lk.

TA = Tallinna vanimad linna arveraamatud 1363-1374. Toim O. Greiffenhagen. Tallinn, 1927. 116 lk.

TK I, II = Tallinna kodanikkuderaamat 1409-1624. Toim. O. Greiffenhagen. Tallinn, 1932. XV + 175

lk.; Tallinna kodanikkuderaamat 1624-1690 ühes jätkuga kuni 1710-ni. Toim. G. Adelheim. Tallinn, 1933. XIII + 190 lk.

TM = Tallinna märkmeraamatud 1333-1374. Toim. P. Johansen. Tallinn, 1935. LIV + 120 lk.

TR I, II = Katkendid Tallinna esimestest turberaamatutest 1365-1458. Toim. P. Johansen. Tallinn,

1929. XL + 96 lk.; II = Tallinna turberaamat 1515-1626. I osa: tekst. Toim. N. Essen, P. Johansen. Tallinn 1939. 328 lk.

TÕA = Johansen, P. Tallinna kesaja õllekandjate ajaloost. – “Ajalooline Ajakiri”, 1926, lk. 91-100.

UB = Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Begründet von F. G. v. Bunge.

Band I-XII. Riga, Moskau, 1853-1910. 7974 S.

UB (2) = Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch. Zweite Abteilung. Band 3. Hrsg. von L.

Arbusow. Riga, Moskau, 1914. VIII + 827 S.

ZEB = Nottbeck, E. Das zweitälteste Erbebuch der Stadt Reval (1360-1383). Reval, 1890. 156 S.

WB = Arbusow, L. Das älteste Wittscopbuch der Stadt Reval (1312-1360). Reval, 1888. XII + 24 lk.

Wied. = Wiedemann, F. J. Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk. Tallinn, 1973. XII lk. +

1406 vg. + CLXII lk.

WW = Stackelberg, F. Das älteste Wackenbuch der Wiek. – Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat

1927. Tartu, 1929, lk. 78-254.

Ilmunud Mart Mägeri koostatud raamatus Keel, mida me uurime. Tallinn, 1976. a, lk 106-119.

Kirjanduse loetelusse on koondatud ka samas kogumikus lk 120-130 ilmunud E. Roosi artikli Eesti muistsed liittüvelised ja tuletuslikud isikunimed” viited.