Rohelise Värava kommentaar
Jõulud on olnud meie rahvale ammusest ajast olulised pyhad. Aeg pöörab valguse, sooja ja elu poole. On ju 25. jõulukuud päikeseaasta esimene päev, mida kutsuti Võrumaal veel hiljuti vastse ajastaja päevaks. Vaatame pyhade hakul, mida olulist tõi maarahva 10222. aastaring pyhadele paikadele?
Mõne nädala eest austati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis hiie sõpra. Tänavu valiti selleks perekond – isa, tytar ja poeg – Arvi Sepp, Lembi Välli ja Toivo Sepp. Kaheksa aasta jooksul on nad pyhendanud oma vaimujõu, kulutanud tuhandeid tunde isiklikku aega selgitustööle, asjaajamistele, uuringutele, et hoida Palukyla hiiemäge meie kõigi jaoks avatuna. Nende vastas on seisnud nomenklatuur ja arendajad, kes soovivad pyhapaika ja tervisespordialale rajada hiiglasliku ärimaigulise puhkekeskuse.
Hiis las olla
On tähelepanuväärne, et «Hiie väe» syndmust kylastas kultuuriminister Laine Jänes, kes tänas hiie sõpru ja avaldas soovi, et neid oleks palju rohkem. Ministril tuleb lahendada skisofreeniline olukord, kus tema ministeerium yhtaegu rahastab maakondlike spordikeskuste programmi vahendusel miljonite kroonidega hiiemetsa laastamist heinamaaks ning yritab samas hiie tippu kultuurimälestisena kaitsta.
Minister vastutab, kuid praktikas kujundavad riigi suhtumise yksikud ametnikud. Näiteks muinsuskaitseametis vastutab hiite eest endiselt inimene, kes oli vastu Palukyla hiiemäe kaitse alla võtmisele ning toetas sinna suusakeskuse rajamist, samuti kooskõlastas Kunda hiiemäe tuulepargi ehituse, lisades, et see parandab hiie seisukorda. Sama riigiametnik on avalikult mõnitanud hiisi ja maausulisi.
Tilk tõrva võib rikkuda meepoti. Yksikud keskkonna- ja muinsuskaitseametnikud on pyhapaikade osas rakendanud Hiina-laadset kultuurirevolutsiooni, mille kohaselt kõik põline ja pyha peab kaduma, et anda teed uuele raha- ja mõnukultusele. Samas vaimus on koheldud ka Palukyla hiiemäe kaitsjaid, keda on naeruvääristatud, sõimatud ja ähvardatud. Kas see on tõesti Eesti riigi pale?
Raplamaa ametnikud peaksid võtma eeskuju Kunda linnast, kes loobus kavast rajada oma hiiemäele tuulepark. Linnavalitsus asus koostööle teadlaste ja maausulistega, et taastada hiie ajalooline ilme ja kasutamine pyha paigana. Leppinud osapoolte koostöös toimus porikuus Kunda hiiemäe päev, kus yle Eesti kohale tulnud inimesed poetasid räsitud hiie pinda kaasa toodud tõrusid. Soovin, et selline leppimine toimuks ka Palukylas ja lagedaks raiutud mäekylgedele poetataks yhiselt lootuse ja armastuse tõrud.
Hiiepaigad kirjasõnas
Hiied on meie vanimad loonakaitsealad ning rahvuskultuuri ja eneseteadvuse sygavalt tähenduslikud osad. Hiied on ka eestlaseks olemise kaitsealad, on öelnud kirjanik Berk Vaher. Sellest sygisest jagatakse Eesti maaylikoolis tulevastele loodus- ja muinsuskaitsjatele ning maastikuarhitektidele teadmisi, mis annavad sisulise pädevuse pyhapaikade hoidmiseks.
On teisigi häid uudiseid. Ajakiri Maakodu avaldas aasta jooksul hiiesõnastiku sarja. Ajakirjas Loodusesõber aga ilmus sari tuntud ja olulistest pyhapaikadest, mille pyhadus on ununemas. Ebavere hiiemägi, Taevaskoda, Panga pank, Pyhajärv, Siniallika hiis ja Lehmja hiietammik on pyhapaigad, mis hoiavad meie põlisrahvaks olemise juuri ja elujõudu. Maalehe Raamatu abil jõudis myygile raamat «Looduslikud pyhapaigad. Väärtused ja kaitse». Esmakordselt on võimalus saada pyhapaikadest põhjalik ylevaade.
Jõulude ajal on tavaks teha kingitusi ja aidata abivajajaid. Palukyla vastasseis jätkub ning võib-olla saame me kõik teha midagi selle ja paljude teiste hiite heaks. Näiteks, kas te olete juba liitunud pyhapaikade kaitseks mõeldud pöördumisega Maavalla Koja võrgulehel? Hooligem oma esivanemate pyhapaikadest.
Ahto Kaasik
Roheline Värav (11.12.09)