Kõik emad-isad, vanaisad-vanaemad, ärgake pyhapäeval enne päikesetõusu ja urbige oma lapsi. See toob head tervist ja virkust.
Eeloleval pyhapäeval tuleks tõusta juba enne päevatõusu, et esiisadelt päritud urbepäeva toimetustega endale ja lähedastele tervist ja elujõudu nõutada. Urbepäeva esimeseks hooleks on näo pesemine. Pesuvette pannakse urbadega pajuoksad või muna, mehed ka hõberaha. Järgmiseks tähtsaks toimetuseks on magavate laste või lihtsalt kõigi pereliikmete urbimine.
Urbepäeval on maakelles mitu nime: urvapäev, urvepyha, urbepuude päev, urvispyha, paksupudrupäev, Vadjas urpadõ nätilpäivä, urppäivä ja Lutsis urgõpäiv.
Saardes on öeldud, et urbepäevast kasupäevani ei tohi hagugi teha sest siis on puud elus. Rahvapärimus teab, et looduses toimub urbepäeval midagi väga tähtsat – puud ärkavad elule. Sellest ka urvaokste suur jõud.
Kyllap tegelikult ärkavad puud igal aastal ilma järgi ise ajal. Kindlaks määratud tähtpäev, millest alates mets tuleb rahule jätta, aitab aga kindlasti paremini head tava meeles pidada.
Lõunamaakondades tuleb aga sel päeval lisaks tsõõkatada ehk hällytäda, mis on laual kiikumine. Päeva toiduks on jäme tangupuder e. urvapuder.
Urbimine on urbepäeva tähtsaim taig ja see on tuntud yle maa. Urbimine annab urbitule elujõudu, virkust, tervist, sigivust, õnne ja edenemist. Urbitud neiud saavad kergemini mehele. Urbijale antakse nädal hiljem, munapyhal, urbimise eest värvitud muna. Urbimisel on suurem mõju, kui seda tehakse magamise ajal ja urbijaks on peremees või perenaine.
Urbida võib ka toorete kadaka- või kaseokstega. Urbida võib lambaidki. Urbitud loomad on tervemad ja neid ei murra hunt. Urbitud lammastelt saab ilusat puhast villa. Kariloomade pidaja paneb urbimisoksad hiljem lae vahele tallele. Karjalaskepäeval saadetakse nendega kari välja. Viljakasvataja võib oksad torgata põllule. Urbi on pandud ka sipelgapesasse.
Kiikumine on Seto- ja Võromaal urbepäeval tähtis asi. Päris kiik tehakse kyll alles munapyhaks, kuid nyyd kiigutakse latil või laual. Setos nimetatakse seda tsõõkatamiseks, tsõõtamiseks, urpatamiseks ja Võromaal hällytämiseks. Laud või latt pannakse yle palgi või mõne muu kõrgema koha, istutakse lati otstele kaksiratsi pääle ja kiigutakse.
Urbepäevane toit on tangupuder (ka paksupudru, urvepudru ja urvapudru). See keedetakse jämedatest tangudest ning mõnel pool on sinna lisatud tailihatykke.
Urbepäev hõimurahvastel
Vadjamaal käisid poisid talust tallu, urbisid kodakondseid ning loitsisid tervist ja edenemist. Urvavitsad jäeti lauale ja peremees-pereneine pani need pyhastenurka. Kes ei lasknud urbijaid majja, sellele sõnuti, et kull viiks kanad. Nädal aega hiljem, munapyhal tulevad urbijad selle eest muna kysima.
Karjalaskepäeval (jyripäev) aeti kari nende vitstega välja. Samuti viidi neid esimest korda kyndma minnes põllule.
Ida-Soomes käisid lapsed urbepäeva varahommikul talusid pidi ja urbisid perenaisi, sõnudes sinna juurde tervist ja edenemist. Yks oks jäeti tallu ja perenaine urbis sellega lehmi ja lambaid ning lisas tooreks-terveks loitsule soovi, et nood jääksid ka tiineks. Karja esimest korda välja ajades anti urvavitsad karjase kätte.
Põhja-Karjalas ja Savos on urbitud ka teisi pere liikmeid, eriti tydrukuid.
Liivlased on toonud urbepäevaks urvaoksi koju, kuid pole teada muid kombeid.
Udmurdi- ja Marimaal käisid noorukid urbepäevaeelsel ööl mööda kyla ja urbisid väravaid, hoonete seinu ja magajaid. Seejuures manati: "Ajame ära valu ja taudid!"
Ersadel või mokðadel kogunesid neiud urbepäeva eelõhtul. Kohale kutsutud naine luges palve, milles sooviti tydrukutele head tervist ja ausat elu, viljale kasvu ning karjale sigivust. Samal õhtul kogunes ka kyla abielurahvas. Peale kostitamist seisavad urvaoksi käes hoidvad tydrukud kahte ritta ja urbivad lahkuvaid abieluinimesi. Hommikul enne koitu minnakse kyla peale magajaid urbima.
Seos kirikukalendriga
Urbepäeva ja meie teiste kevadiste liikuvate pyhade arvestamine on seotud kirikukalendriga. See aga põhineb roomlaste ja nende vahendusel veel vanemate elmade ajaarvestusel. Näiteks jõulud, kyynlapäev jpt pyhad on paigutatud kirikukalendris loodususuliste pyhadele. Samuti lähtutakse kevadiste liikuvate pyhade määramisel kevadise pööripäeva ja järgneva täiskuu suhtest. Peale vana ajaarvamise on kirikukalendrisse jõudnud yht-teist ka loodususulistest tavadest. Näiteks kasutab kirik kohati loodususulist urvanõidust ja jumalikustab mune.
Kuigi meie kevadised pyhad on samal ajal mitmete teiste rahvaste ja uskudega, on nende pyhade tähendus ja sel ajal peetavad tavad maarahval siiski valdavalt maausulised. Enne päevatõusu nägu pestes, urbides, hällytädes ja tanguputru syyes aitame edasi kesta meie esivanemate tavadel ja kanname hoolt, et põlisrahvaks olemisel oleks sisu. Põliseid tavasid hoides hoiame yhtlasi hõimusidemeid ning maailma elurikkust.
Urbepäev on alati pyhapäeval nädal aega enne munapyha ja võib jääda ajavahemikku 16.03.–19.04. Urbepäev juhatab sisse järgneva vaikse e. suure nädala, mida Jõvis on nimetatud urbepäevadeks. Urbepäevadel suuri töid ei tehta.
Kuva: Pajuurvad, Arne Ader