Kolmapäev, 9. urbekuud on sirgupäev. Setod on seda nimetanud ka sorokasveetiks ja häräjuvvapäivaks - härg peaks juba räästa alt juua saama. 40 lindu keeravad täna “suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ” ja hakkavad siia lendama. Sirgupäev loob mune. Kanad hakkavad nyyd (paremini) munele.

Sorokasveeta kydsetäs nellikymmend vatsakõist ja viiäs vällä haoriida pääle ja yldäs: “Tsirg`kõsõ, puttu_i suvõl mi viläkeist ja tulgõ, sööge mi vadsakõisi, sis nakka_i suvõl tsirgu` vilja putma. Lastas sõglaga kõrd aigo vadsol haoriida pääl olla` sis tuvvas ar tarrõ ja syvväs kõõ perega. Ku` kia johus sinnä, sis andas toolõ ka vatska. Seto (Selma Lätt, 1971. Eesti rahvakalender I.)

Kuigi ilmad on veel talvised ja sajab lund, on mõtted juba kevades. Lindudele kypsetatakse vatsku ja viiakse õue aiateiba otsa, puuriidale või mujale. Mõistagi syyakse ise ka vatsku. Vatsk ehk paistekakk kypsetatakse ahjusuul tulepaistel. Kui päris ahju majapidamises pole, ajab asja ära ka elektriahi - peaasi, et kakud tehtud saaksid. Tänapäeval kypsetatakse sirgupäevaks ka kypsiseid vms ja viiakse osake ikka välja kivile või mujale lindudele meelehääks.

Maavalla Koda