Reedel, 25. urbekuud on marjapunapäev. Rahvakalendris ka maarjapäev, maarepäiv, maarepäe, muarjapäev, naistemaarjapäev, kapstamaarjapäev, kapistamaarjapäv, pastumaerebe ja paastumaarjapäev.
Marjapunapäev tähistab kevade algust. Päev on juba pikem kui öö. Ussidele ja mutukatele tuleb hing sisse, karu tuleb pesast välja, paiksed linnud ehitavad pesi ja hakkavad munele, saabuvad rändlinnud, havid pöörduvad järvedest jõgedesse kudema jne. Looduse elujõud ärkab, elu valmistub end jätkama ja taaslooma. Elu on pyha.
Siitpeale ei tohi ilma linnupetet võtmata enam hommikul õue minna. Nagu munapyhal, nii nyydki tehakse mitmesuguseid taigu, mis toovad eelolevateks kuudeks edenemist ja mõnukat olemist. Tuleks tõusta varakult enne päevatõusu ja pesta nägu, võtta linnupetet ja tuua väljast laaste või puuhalge. Seejärel minnakse kogu perega vaatama, kuidas päev tõuseb.
Nagu pyhad ikka, teeb marjapunapäevgi kõik elava pyhaks ja puutumatuks. Täna ei tohiks metsast puid raiuda ega puult oksa murda.
Suurel maal on marjapunapäev eeskätt naiste pyha. Naised ei tee tööd vaid käivad yksteisel kylas ja lähevad hulgakesi kõrtsigi. Juuakse marjapuna - punast viina, veini, õlut, toorest muna või syyakse jõhvikaid. Eks punane mahlgi ole punaks hea. Marjapuna joomine annab suveks tervist, jõudu ja head jumet. Siis "päike ei põleta mustaks" ja sääsed ei söö. Puna joonud tydrukud saavad kergemini mehele ja poisid meeldivad tydrukutele. Marjapuna joovad mehedki. Puna joomine kosutab elujõudu.
Marjapunapäeval tehakse suuri ylepannikooke või laiu karaskeid. Ida-Eestis syyakse kuivatatud kala.
Pärimust marjapunapäevast
