Homne karjalaskepäev ehk jyripäev on põlisrahva jaoks tähtis nii ajalooliselt kui ka usuliselt. Karjalaskepäev on pyha, mis seostub lisaks karjale otseselt metsa, maa ja piksega. Samas möödub 667 aastat Harju sõja ehk Jyriöö ylestõusu algusest, millega maarahvas tegi viimase suure katse kaitsta oma osalist riiklikku iseseivust Harju- ja Virumaal.
Kuigi rahvakalendris nimetatakse päeva sageli jyripäevaks, pole selle tähendusel ja tavadel midagi pistmist kristliku sõjardpyhakuga. Maausulise pyha nimetuseks sobib palju paremini hulga põlisem karjalaskepäev.
Karjalaskepäeval on puud ja võrsed puutumatud nagu hiies. Kes neid raiub ehk vigastab, sel läheb edaspidi kehvasti. Kogemata vigastatud oksa on seepärast pyytud punase lõngaga kokku siduda. Karja kihelkonnas on öeldud: "Jyripäval ei tehtud ka kuskil pool tööd, tema oli pyha metsajumalale."
Loomi karjatati muiste ikka metsas. Metsas olid aga karud ja soed, kes hinnalisi loomi ohustasid. Enne karjalaskepäeva on metsaloomadel vabadus kariloomi murda. Isegi karjaaeda pole enne karjalaskepäeva hea teha, sest siis ei pakuks see metsloomade eest mingit kaitset. Karjalaskepäevast kasupäevani hoiab aga metsajumal murdjad loomad karjast eemal. Vähemalt senikaua, kui metsajumalaga ollakse heas läbisaamises.
Kuni karjalaskepäevani pole maa veel hinganud. Selles on talvine viha, myrk, mis ohustab maale istujat, sellel magajat või paljajalu käijat. Kuigi ka esimene pikne lahutab maa viha, on karjalaskepäev siiski kindel tähtpäev, peale mida võib maale istuda.
Karjalaskepäeval maad ei harita, maa puhkab, maa hingab.
Karjalaskepäeval peetakse pyha ka pikse pärast. Seal kus on kolinat ja myra, hakkab pikne hiljem sisse lööma või rikub rahe saagi. Tarvastus on öeldud isegi, et "juripääval ei tohe oherdega auku laske, sõs om vanamb vihane" (vanamb - kõu).
Esimene karjapäev on loomade suvise saatuse ja heaolu jaoks määrava mõjuga. Seepärast on sel päeval tehtud palju igasugu nõidust ja taigasid, mis peaks loomi kaitsma ja andma neile paremat edenemist. Loomad aga annavad inimestele toidust ja mõjutavad seega omakorda inimeste tervist ja head käekäiku. Näiteks on pandud karja väljaajamisel laudaukse alla kirves vm raudese ja on loomi nõiarohtudega suitsutatud. Samal põhjusel on ka ennustatud. Milline loom astub karjateele pandud muna katki, saab peatselt hukka. Selline loom on siis mõttekas varakult ära hukata.
Karjalaskepäevast alates võib hakata lõket tegema. Vähemalt kohati on sel päeval peetud suuri kyla või isegi mitme kyla yhiseid tulesid. Karjalaskepäeva lõkkesuitsul on tervistav ja kaitsev võim nii inimestele kui loomadele. Suitsutatud on ka põlde ja marjapuid.
Karjalaskepäeval ei tohiks kodust midagi välja viia, ei laenata ega laenu tagasi anda. Muidu antakse või viiakse kodu õnn ära.
Tärivere (Iisaku) ja Jõvi kihelkonnas on abielunaised sel päeval kogunenud kas kusagile mäele või kõrtsi. Kogunemist on nimetatud lypsikute turbutamiseks. Sääl siis on tehtud nõidust lehmadele parema piimaanni saamiseks. Samuti võeti abielunaiste hulka vastu eelmisel aastal tanu alla saanud noorikud.
Pyha Jyri - röövlite pyhak
Nagu mitmed teised põlisrahvaste pyhad, nii ka meie karjalaskepäev on langenud hilisema kristliku pyha ohvriks.
Katoliiklik jyripäev seati sisse Pyha Jyri austuseks (algselt Georgios, ka Georg, väidetavalt Kapadookiast pärit ohvitser, kes hukati 8516. aastal (303) Olympose jumalate mõnitamise eest). Makedoonia kristlastel ongi Georg röövlite kaitsepyhak. Kummalisel kombel tuntakse Georgit kristlaste hulgas enamasti siiski mitte kurjategija vaid hoopis muinasjutulise lohetapjana. Lohe seejuures kehastab muidugi alistatud loonarahvaid või maha surutud loonausku yldiselt. Vene riigi kahepäise kotka rinda ehtival Georgi kujutisel tähistab surmatav lohe näiteks soome-ugri jt põlisrahvaid, kelle kristlastest venelased on oma vallutusrekedel põrmu surunud. Ka siin Maavallas.
Tänapäevases mõistes võib Pyha Jyri pidada ristiusu nimel sooritatud inimsusevastaste kuritegude kehastuseks. Miljonid mõrvatud inimesed ja kymned hävitatud rahvad ning elmad on tallatud Pyha Jyri hobuse kapjade alla. Seetõttu on Pyha Jyri Maavallas ristiryytlite ja järgnevate okupatsiooniarmeede kehastus.
Mõistmine võtab aega. Teatud rahvuslikud ringkonnad pyhendasid heas tahtes kuid äärmiselt rumalal kombel Tori Jyri kiriku ja selle juurde pystitatud Pyha Jyri ausamba langenud Eesti sõduritele. Pyhendasid inimestele, kes sõdisid aastakümneid kristlike vallutajate vastu ja kannatasid sajandeid nende toime pandud genotsiidi.
Eesti võitlejate austamine Tori kirikus on sama rumal ja syndmatu, kui oleks Hitleri kuju pyhendamine mõrvatud juutidele või Stalini kuju pystitamine Katõni.
Meenutagem või seda, kuidas Läti Henrik uhkustas seeyle, et piiskopi sõdalased tapsid maha Muhu linnusesse kogunenud rahva: mehed, naised ja lapsed. Või meenutame, et 667 aasta eest kogunesid meie esiisad relvile just nimelt Pyha Jyri käsilaste vastu. Sama tähenduslik on, et need, kes täna ehivad oma autosid Vene Georgi ordeni ehk Pyha Jyri paelaga, ylistavad Vene vallutusi Eestis.
Inimene, kes hoolib päriselt langenud esivanemaist, mälestab neid muistsetel linnamägedel või kalmudel, ega sega sinna meie rahvale meeletult kannatusi põhjustanud usu jyngreid. Nii taia- kui mälestustulede syytamiseks on kohane aeg 22.04 õhtul, kuid seda võib teha veel karjalaskepäevalgi.
Tuli soojendab meid samamoodi kui esivanemaid ning lõkkesuits annab tervist. Meenutagu iga syttinud lõke ja tõrvik meile vallutajatega peetud sõdades syytult langenud esivanemaid ja nende muistses vabadussõjas antud vannet: Kuni on kasvõi yks põlvepikkune poisike, ei võta me vastu ristiusku! Meest sõnast, härga sarvist, ytleb vanasõna.
Just tehtud ylekohut ja esivanemate võitlust ning kannatusi meeles pidades hoiame väärikalt nende mälestust. Esivanemaid austame ka siis, kui hoiame au sees nende tavad ja tarkuse. Igayks võib jälgida, et sel päeval kasvavale puule liiga ei tee.
Oleks kena kui ermetsaomanikud järgiksid RMK eeskuju ja hiljemalt karjalaskepäevast raierahu alustaksid. Samuti võime hoiduda homme töödest-tegemistest, mis põhjustavad kolinat või myrinat. Kui võtame kätte ja vähemalt yhel päeval aastas arvestame esivanemate kombel pikse, uku ehk vanembaga, kosutab see meie juuri ning teeb hingelt rikkamaks.
Kuva: Harju sõja Kanavere lahingu mälestuskivi
Vaata lisaks
Maavalla koda